Kõige soojema naeratusega on Marleen Tilga. Napilt teiseks tuli Siim Raimla ning kaugele maha ei jäänud ka Lilian Luigla ja Arianne Reima. Üks vastaja tõi aga välja kõik 66. lennu tüdrukud.
Kõige kenama karvkatte omanikuks valiti konkurentsitult Kaur Künnapuu, keda jäädakse igavesti mälestama. Ametlikult veel koolis käivate hulgast osutus võitjaks aga Georg Teiter. Kõige mustema huumorimeele tiitlit jagavad Kert Pärn ja Varmo Ivask. Kõige unikaalsema stiiliga poiss on Angelo Raoul Lombardo ning stiilseim tüdruk Anna Sihvart, kuid kaugele maha ei jäänud ka Anni Hinrikus, Mari-Liis Freienthal ja Miia Marta Tärgla. Mainitud oli ka “see kutt, kes Hogwartsi pusa kannab”. Kõige varjatuma talendiga on Tõnis Käär. Kõige karvasema rinnaga abiturient on Georg Teiter, kuid populaarseks osutusid ka Hugo Kont ja Helmo Oja. Kõige suurema hurmuri tiitli sai endale Georg Teiter. Ühe vastaja arvates aga neid selles lennus küll pole. Kõige ilusamate silmadega on Kertu Ernits, kaugele maha ei jäänud ka Karlis Saarna ja Mari-Liis Freienthal. Ära oli mainitud ka õpetaja Peet-Märt Irdt. Kõige suurema muskliga on vaieldamatult Maximilian Sokolov, kes võitis ikka väga pika puuga. Tüdrukutest on enim mainitud Miia Marta Tärgla. Kõige huvitavamate hobide auhinna saab saab endale Angelo Raoul Lombardo. Kõige questionable käitumisega on Georg Teiter, kuid väga napilt teiseks tuli Mihkel Vaher. Ei tea, mida need noormehed küll teevad, et sellise kuulsuse ära on teeninud? Kaunima säärejooksuga on silma jäänud c-kad Kertu Ernits ja Varmo Ivask. Kuna käes on juba gümnaasiumi lõpp, võib kerge südamega kuulutada välja suurima spikerdaja tiitli, mille sai endale Kert Pärn. Konkurentsitult kõige suurem hilineja on Helmo Oja. Sellega võivad ilmselt ka õpetajad nõustuda. Kõige lihtsamini mõjutatavam on Sandra Poltan. Tuline võistlus käis parima autoomaniku tiitli üle, mille võitis ühe hääleenamusega Karl Vaarman oma katkise BMW-ga. Teisele kohale tuli Robin Rimm. Mainitud olid muidugi ka õpetajad Aivar Vinne ja Peet-Märt Irdt. Kõige kiiremate näppudega on 66. lennus Rain Verrev ning kohe tema kannul Kaarel Volk. Selgus, sellele tiitlile kandideeris kõige rohkem just b-klassi poisse. Kõige suuremaks magusaarmastajaks osutus Miia Marta Tärgla. Teema suhkrust üleküllastunud teed ei suuda küll keegi teine juua. Koledaim käekiri on Indrek Tammel. Napilt teiseks tuli Varmo Ivask. Kõige suurem teiste kulul elaja on Hedy-Liis Klaos. Halvima muusikamaiste omanikuks on Mihkel Maspanov. Üks vastus oli ka “kes iganes retsil muusikat pani”. Tihe võistlus käis ka suurima ego tiitli üle, mille võitis väga napilt Mihkel Maspanov. Teisele kohale jäi vaid ühe hääle vähem saanud Georg Teiter. Kõige suurema TikToki sõltuvusega abiturient on Miia Marta Tärgla. Kõige alkoholilembelisem kaheteistkümnendik on Karl Vaarman, kes võitis korraliku edumaaga. Üks vastaja kommenteeris aga ausalt, et terve 66. lend on alkoholilembeline. Üks vastaja soovis ka midagi omalt poolt edasi öelda: “Olenemata, et olete ühed suured lontrused, jääme teid ikka igatsema! Tuult teile tiibadesse! PS! Kaarel don't do it!”
0 Comments
Ene Soolepp:
Ene ütles, et tema klassi õpilased on väga korralikud ja ei tee iial pahandusi. Mälestustest tõi ta välja detsembris toimunud jõuluõhtu, kus vaadati Shreki ja söödi krõpsu. Kahjuks pidi ta tõdema, et on vähe ühiseid mälestusi, sest koroona oli. Lisaks läheb 12.A mai viimasel nädalavahetusel Hiiumaale ja Ene lootis, et sealt tuleb veel mälestusi. Õpetajal tuli ka meelde lennureis Tallinna, kus käidi Tallinna Tehnikaülikoolis, Riigikogus ja Kumus Eve Aruväli: Eve rääkis, et 12.b klassis on armsad ja tublid noored inimesed, kes teavad, mida tahavad ja liiguvad otsustavalt selles suunas. Mälestustest oli tal meelest 10. klassi tore jõulupidu, mida sai pidada koolis ja klassis ajal, mil veel koroonat ei olnud. Samuti puntrakalli õpetajate päeval, hoolimata koroonast :). Veel tõi ta välja südaöise tervituse jõulupeolt, Georgi kõne märgiaktuselt ja Ida-Virumaa õppereisi, kus kõik ronisid virisemata Valaste joa treppidest üles-alla, kuigi oli külm, vihma sadas ja kõht oli tühi. Ühtlasi märkis ta ära tutipäeva aktuse, kus kogu tema klass võimsalt laulis. Anne Kasesalu-Roops: Anne iseloomustas enda klassi kui rõõmsameelset ja julget, nad ei karda midagi teha. Õpetaja rääkis mälestusena loo sellest, kuidas 66.c mitte kordagi klassiga ühiselt teatrisse EI JÕUDNUD. Piletid said ostetud Rakvere teatri etendusele, buss tellitud, teatririided triigitud, aga seda kõike 13. märtsiks 2020. Eelmine õhtu saadeti kõik kodudesse ja 13. märtsil kuulutati riigis välja eriolukord. Kahjuks jäi teater ära ja pidi kodus olema. Küllap on kõigil see kevad meeles. Aasta hiljem koguti julgust, et minna lähemale, Vanemuise teatrisse. Aga kordus sama stsenaarium. Jälle jäi teater kahjuks ära. Kolmandat korda enam ei katsetatud. Ja tundus, et tehti õigesti, viimane aasta möödus ilma ühise distantsõppeta ning kõigil oli hea meel. Mis su nimi on?
Carmen Pajuste Kui vana sa oled? 19 Mis on sinu lemmiktegevused? Mulle on terve elu meeldinud kehaliselt aktiivne olla: tantsida ja sporti teha. Ka küpsetamine ja raamatute lugemine kuuluvad mu lemmiktegevuste hulka, kuigi see viimane on kahjuks viimasel ajal natuke unarusse jäänud. Suviti ei saa ma mööda päikese käes päevitamisest ning talviti on väga tore kelgutada ja uisutada. Mida sa vabal ajal tavaliselt teed? Vabal ajal meeldib mulle metsas jalutamas käia, sest puude kohinat ja linnulaulu on lihtsalt väga rahustav kuulata. Kindlasti ei ütle ma ära ka sõpradega kokku saamisest. Kas sa soovisid Nõkku tulla ja kas kartsid katsete pärast? Mulle soovitas NRG-d päris mitu õpetajat ja sellest tekkis ka soov just siin oma keskharidust omandada. Katsetele pidin ma tulema ainult sellepärast, et eesti keele õpetaja pani mulle esimesel perioodil motivatsiooniks nelja, kuigi keskmine oli 4,5. Katsetel kartsin ma kõige rohkem ajaloo ja inglise keele osa, sest need pole kunagi mu tugevused olnud, aga sisse saamises ma ei kahelnud. Katsetel käimine tundus pigem puhta formaalsusena. Mis sul peale gümnaasiumi plaanis on? Ma annan hetkel endast parima, et Tartu Ülikooli arstiteaduskonda sisse saada, nii et loodetavasti olen ma tulevane arst. Kui mingil põhjusel see plaan peaks aga läbi kukkuma, siis on mul ka variant B – geenitehnoloogia. Kelleks sa väiksena saada tahtsid? Väiksena oli mu suur unistus saada hambaarstiks, aga siis nägin ma saadet „Hambutu Eesti“ ja mu roosa unistus kõigest plommide panemisest purunes. Ma ei osanud ettegi kujutada, et inimeste suud võivad nii jubedad välja näha, et ajavad suisa oksele. Sellega matsin ma 12-aastasena maha soovi saada hambaarstiks, aga tundub, et mu karjäär eriti teist teed ei lähegi. Kus sa näed ennast paari aasta pärast? Õnneks või kahjuks olen ma paari aasta pärast ikka veel ülikoolitudeng ja nühin jätkuvalt koolipinki. Oleks aga tore, kui minu kohta ei käiks stereotüüp „vaene tudeng“. Kuidas sul koroonaaeg möödus? Ma ütleks, et rahulikult. Mulle isegi täitsa meeldis distantsõpe, eriti mõnus oli soojade ilmadega terrassi peal õppida. Kodus istumise igavuse sain ka peletatud. Nimelt mängisin klassiõe Sandra Poltaniga kirimalet. Jah, me päriselt saatsime üksteisele käike paberkandjal ümbriku ja margiga. Mäng kujunes aga pikemaks, kui me arvata oskasime ja päris lõpuni ei jaksanudki mängida. Lõpetasime oma kirimale peaaegu aasta pärast alustamist väga võrdses seisus. Mis on su unistus? Mu unistused on suhteliselt klassikalised ja üleüldised: olla õnnelik, haritud, teha tööd, mis mulle meeldib ja elada armastust täis kodus. Mulle meeldib ka reisida. Võiks ju jõuda igasse maailmajakku, aga üks mu unistuste reisisihtkohti on Tansaania. Sealne loodus ja kultuur lihtsalt võlub mind. Kas sul on lemmikloom? Mul on Saksa lambakoer Sämmy. Ta on juba vana ja väsinud, aga ikka väga nunnu. Kui kunagi käisime koos jooksmas, siis nüüd jaksab ta kahjuks minuga vaid paar kilomeetrit jalutada. Põhikoolis oli mul ka beež küülik Kelly, keda ma väga hoidsin ja armastasin. Haigused aga ei hüüa tulles ja tema elu lõppes kõigest üheaastasena. Ta puuri koristamine oli aga piisavalt tüütu, nii et ma ei viitsinud uut küülikut võtta. Üks asi, mis sulle kõige rohkem kooli juures meeldib. Mulle väga meeldivad valikained. Mulle meeldib see tunne, et ma saan ise otsustada, mida soovin ja mida mitte. Tõelisele c-kale kohaselt meeldisid mulle gümnaasiumis ka keemia ja bioloogia praktikumid. Üks asi, mida sa vihkad kõige rohkem kooli juures. Paar aastat tagasi oleksin ma sellele kindlasti vastanud, et kodutöid, aga nüüd näen ma nende mõtet. Need siiski aitavad väga hästi kinnistada ja korrata tunnis õpitut. Ausalt öeldes, ega mind praegu kooli juures miski eriti ei häirigi. Kui siis ainult hommikune tõusmine, mis on tüütu, aga ega sellest ei saa kunagi lahti. Pole vahet, kas ma käiksin lasteaias, koolis või tööl, enne kaheksat peaks tõenäoliselt ikka ärkama, nii et targem on sellega lihtsalt ära harjuda. Üks soov teistele. Püüelge kindlameelselt oma unistuste suunas, sest nagu Serena Williams on öelnud „Iga inimese unistus võib tõeks saada, kui sellele kindlaks jääda ja kõvasti tööd teha“. Meie koolileht Peetrike tähistab sel kevadel oma 30. sünnipäeva ja sel puhul on sobilik heita pilk lehe ajaloole. Kui palju on koolileht nende kolmekümne aasta jooksul muutunud ja mil määral jäänud samaks?
Kõige olulisemat rolli lehe arengus mängivad aktiivsed ja entusiastlikud õpilased. Koolilehe asutajaks on Martin Pau, kes alustas koolilehe väljaandmist 1992. aasta märtsis. Esimesed kolm numbrit ilmusid nime Sirp ja Peetrike all, kuid kahjuks pole need säilinud. Esimene tänaseni säilinud Peetrike ilmus 6. mail 1992. aastal, see oli kirjutatud trükimasinaga nagu ka järgnevad 20 lehte. 2001. aasta Eesti Ekspressi koolilehe konkursilt tõi Peetrike koju parima kujunduse eripreemia, kuid kahjuks järgnesid sellele aastad, mil lehte ei ilmunud üldse. Peetrikest hakati taas avaldama 2009. aasta novembris. Tolleaegne leht oli praegugi kasutusel olevates oranžides ja kollastes toonides ja maksis 4 krooni. Viimane märkimisväärne etapp lehe arengus toimus 2020. aasta sügisel, kui päevavalgust nägi esimene värviline Peetrike. Kuigi muutusi on toimunud palju, siis mõni asi on jäänud samaks. Esimene peatoimetaja imestab enim, et kõigi nende aastate jooksul pole keegi soovinud lehele paremat nime panna. Mis aga oleks Peetrikesele parim sünnipäevakink? Mina kui Peetrikese peatoimetaja arvan, et esiteks suur lugejaskond ja teiseks palju aktiivseid õpilasi, kes soovivad lehte oma aega panustada, sest koolileht on kaasaegse kooli lahutamatu osa. Hei-hei-hei! Nagu kõik ilmselgelt juba teavad, olen Sofia ja õpin sel aastal hoopis USAs. Kuigi tegelikult väga minekuga ei arvestanud, läks kuidagi õnneks (ja ega täis-stipendiumist ära ju ei ütle). Niisiis olen septembrist saati Vermontis askeldanud.
Oma host-pere sain hilja teada ja seetõttu Sverre ja ülejäänud grupiga siia ei lennanud. Kuigi põhiinfo sain mõned nädalad enne minekut teada, siis lennuki peal sain alles aru, et ei tea tegelikult, kuidas nad välja näevad ja mis koht see üldse on. Pärast nutupausi võtsin ennast kokku ja peagi oli mind vastu võtmas pensioniealine paar. Niisiis olen lemmiku üksiklapse rolli saanud nautida juba üle 6 kuu. Alati on tegus, alati on kiire, aga ka vahva ja põnev. Kuna host-isa mängib viiulit ja host-ema saadab klaveril, siis oleme palju muusikat koos saanud teha: mängime hooldekodudes vanakestele, käime nende sõprade jam-session’itel. Ühtlasi tutvusin ma kohaliku kiriku organistiga ja sain ka USA teenistustel kätt proovida. Kokku olen praegu veidi alla 100 tunni vabatahtliku tööd teinud ja kavatsen aasta lõpuks ilusa numbri kokku saada. Kool on minu kodust umbes sama kaugel nagu Nõo Valgast. Minu jaoks tähendab see üldjuhul poolteist tundi kollases koolibussis loksumist. Kaks korda päevas. Ja kuigi esimesel päeval ei jõudnud ma ära oodata, et legendaarse looma peale saada, siis jõudis kiiresti kohale, miks enamus lapsi seda iga hinna eest vältida püüavad. Kool iseenesest on üpris suur (730 õpilast), aga hästi tore ja sõbralik. Olen siin “see vahetusõpilane” ja seega suurem osa tervitavad mind lausa nimepidi. Suurimaks üllatuseks on siin õpetajad - õhkkond on hoopis teine. Nagu juba Postimehes mainisin, õpilase-õpetaja suhe on väga vaba ja chill. Kooli peal nähes jäädakse tihtipeale juttu ajama, klassis on suhtluskeel väga vaba. Tihtipeale küpsetavad nii õpilased kui ka õpetajad “lihtsalt niisama” ja toovad tundi kõiksuguseid hõrgutisi. Kuigi sel moel me väga palju tunnis tehtud ei saa, siis seevastu on õppimine palju mõnusam, materjal jääb paremini meelde ja õpetaja käest lisa küsida ei karda keegi. Päris samasugusena ma Eesti süsteemi näha ei tahaks, kuigi õppida annab siit nii mõndagi (*wink wink*). Nagu siin kombeks on, sain ka mina endale tunde valida. Tunniplaan on mul mõnusalt pingul: võtsin hunniku nn ülikooli ettevalmistuskursusi ja mõned lõbusad ained. Niisiis on mul edasijõudnute mata, USA ajalugu, inglise keel ja meditsiinikursus. Olin ka targemate füüsikas, aga tänu Irdtile sain klassist nina püsti lahkuda ja valida hoopis midagi muud. Tavaklassidest on mul saksa keel ja bänd, kus olen juba 5 erinevat pilli mängida saanud. Tunnid väga meeldivad ja stereotüüp, et Ameerikamaa õppekava on lihtne ja aeglane minu puhul pigem ei kehti. Kogu selle kupatuse juures pusin veel kolme online-kursust, et siit keskharituna lahkuda. Seega õppimist ikka jagub ja aega kulub sellele korralikult. Trenni tegemiseks on äärmiselt palju võimalusi. Kolme koolispordi hooaja jooksul on kõigil võimalus proovida kätt väga erinevatel aladel. Kuigi sügisel kaalusin päris tõsiselt kalastustiimiga võistlemist, siis jäin lõpuks ikka jooksmise juurde ja liitusin hoopis murdmaajooksu tiimiga. Vaatamata sellele, et siinne maastik muudab selle tihtipeale mägironimiseks, sain mõne jooksu eest ärateenitud kulla. Talvel tegin murdmaasuusatamist ja kergejõustikku. Suusatamises sain ma maakondliku viienda, keskmaajooksus aga jäin kogu osariigi peale viiendaks ja pääsesin ka edasi võistlema. Nüüd hiljuti algas ka kergejõustiku välishooaeg. Ühtlasi on aastaringselt minu kooli jõusaali kasutamine täiesti tasuta ja see on ikka äärmiselt tore. Kooli poolt oli see väga nutikas otsus, sest niiviisi on hakanud aktiivset eluviisi harrastama üle poole kooli õpilastest ja õpetajatest. Ka reisinud olen omajagu. Alustasime naaberosariikidest, siis võtsime ette road trip-i Floridasse. Sõit oli pigem pikk, aga tasus ära: sain lisaks põhireisile igas idaosariigis midagi näha ja pikemat aega koolist puududa. New England-i (6 osariiki siinkandis) kergejõustiku võistluste raames sain veebruaris kooli kulul veeta kaks päeva Bostoni linnas Massachussetsi osariigis. Natuke hiljem võtsime teiste vahetusõpilastega ette suure seikluse New York City-sse, et oma silmaga rohelist kujukest tõrvikuga näha ja pildistada. Kevadel pärast prom-i kavatseme natuke läänepoolt avastada, ja siis ongi minek - järgmine aasta saan juba uuesti NRG rõõme nautida. Kõigile järgmise aasta kümnendikele soovitaksin kindlasti FLEX-ile kandideerimist kaaluda, sest ikka tasub ära. :) |