Romet Matsiselts
Viimasel ajal on koolis pidevalt teemaks tulnud väljend korrektne riietus ning mida see meie jaoks tähendama peaks. Asi on jõudnud nii kaugele et koolis on kehtestatud uus kord, mis reguleerib riietumist. Kas meil on sellist korda vaja või on sellise korra kehtestamine justkui õpilaste vabaduste piiramine? Nii mõnigi kümnenda klassi õpilane võib küsida, et mille põhjal selline kord kehtestati ning on seal arvestatud ka õpilaste arvamusega või põhineb see ainult juhtkonna suval. Mäletan, kuidas eelmisel õppeaastal, enne koroonapandeemia puhkemist oli sarnane teema palutud tõstatada klassijuhataja tundides, kus viidi läbi ka mingisugune miniatuurne küsitlus selle kohta, mida õpilased peavad korrektseks riietuseks. Kuid sellisel juhul peaks ju õpilaste arvamus kehtestatud korraga siiski ühtima. Võib-olla oleks plaan sellise korra kehtestamiseks nõudnud siiski ulatuslikumat diskussiooni juhtkonna ning õpilaste vahel. Ehk ei oleks sel juhul ilmnenud seda, et mitmed õpilased ei ole kehtima hakanud korraga rahul. Siiani olen kuulnud seletusena vastavate reeglite kehtestamisel vaid seda, et Hugo Treffneri Gümnaasiumi ajalehes oli ilmunud artikkel, mis rääkis nõokate riietumisest ning seda mitte kõige positiivsemal toonil. Kas me seda üritamegi saavutada, suruda õpilastele peale linnakoolidele omaseid norme? Meie kool on eriline ning erineb linnakoolidest nagu ka eelnevalt mainitud HTG mitmel mastaabil. Esimeseks ning kõige suuremaks erinevuseks tooksin välja selle, et suurem osa meie kooli õpilastest elab ühiselamus, mis tähendab umbes 100 meetrit kõndimist selleks, et jõuda tundi. Loomulikult ei tähenda see seda, et õpilane võiks tundi ilmuda samade riietega, millega ta magab või hullemal juhul üldse paljalt, kuid selline asi peaks olema ju haritud inimestele, mida ilmselgelt iga nõokas on, elementaarne. Tihti on tulnud jutuks ka katkised püksid või liiga suure dekolteega riietuse keelamine, põhjendades sellist tegu vastavate riiete omadusega keha nii-öelda liigselt paljastada. Mille kaitseks selline samm astuda? Selleks, et kaitsta koolikeskkonda või õpilastele peale suruda mõne õpetaja liigselt konservatiivset maailmavaadet? Ilmselgelt me ei leia sellele ühist ja ühtset vastust, kuna alati on neid, kes arvavad teisiti. Murelikuks teeb mind pigem see, et seda nii-öelda kooliühiskonda kaitstes suunatakse õpilasi, mitte küll sihilikult, kaasõpilaste objektiveerimise suunas. Enamasti on märkused liiga paljastava välimuse kohta suunatud neidudele, tuues põhjenduseks, et noormehed ei suuda sellises keskkonnas õppida. Kes on aga selles süüdi? Naisi objektiviseeriv noormees või ennast väljendav neiu? Samuti on pidevalt õpetajate ja juhtkonna huviorbiidis see, mida õpilane endale jalga paneb. Kas peaksime koostama listi millised plätud on lubatud, millised mitte, loomulikult koos pildinäidetega või jätma selle teema iga ühe enda moraali ja eneseväärikuse küsimuseks? Nagu võib välja lugeda riietuskorra kehtestamise järgsest tagasisidest on nõokate meelis-jalanõudeks plätud ning mis seal salata need on ilmselt ühed kõige mugavamad jalanõud. Kui aga küsida õpetajatelt miks on plätud keelatud vastab neist enamik, et selle punkti all on mõeldud „rannaplätusid“ ehk varbavaheplätusid. Samas pole ma kordagi näinud et mõni õpilane sellise jalanõuvalikuga kooli oleks tulnud. See tekitab küsimuse kuidas peaks õpilane mõistma väljendit plätud on keelatud. Meie ühiskond on muutumas ning seda kiirel tempol, meil on valik, kas liikuda kaasa või jääda pidama. On selge et sellele probleemile lahenduse leidmiseks kulub veel aega, mille jooksul nii kooli juhtkond, õpilased kui ka õpetajad peaksid pöörduma rahumeelse arutelu juurde ning püüdma mõista teineteise soove ning vajadusi.
0 Comments
Tairi Anet Püü Kuigi sel aastal algas spordipäev vaiksemate sireenidega kui tavaliselt, siis juba mõne hetke pärast kajas kogu maja mitmekeelsest äratuskisast, mille seest võis eristada ka vene keele õpetaja Nataliya Shornikova ja füüsika õpetaja Peet-Märt Irdt’i hääli. Õue jõudes võisid rebased rõõmu tunda, sest mitte igaüks ei saa öelda, et on koos Marco Tasasega hommikuvõimlemist teinud. Peale võimlemist said soovijad ka Marcoga pilti teha. Sel aastal oli rebaste spordipäeval igal klassil oma teema. A-kad olid oss’id, B-kad Barbie’d ja C-kate teemaks oli rannapidu. Lisaks pidi iga kümnendik tegema endale sildi, kus oli peal tema Jumala nimi, tema enda nimi ning klass. Seda silti pidi ta kogu päeva kaasas kandma ja kõigile nähtaval hoidma. Nagu juba traditsiooniks on saanud, siis oli ka sel aastal kümnendikele teibiga eraldatud ala, kus nad liikuda tohtisid. Nagu ikka, koolikotte rebased sel päeval kasutada ei tohtinud – tuli leida mõni muu viis õpikute kandmiseks. Enamasti kasutati juba tuntud meetodeid nagu prügikastid ja sahtlid, kuid oli ka loomingulisemaid rebaseid. Nii võisidki koridoris kohtuda mõne oss’iga, kes kandis õpikuid hoopiski enda disainitud BMW- s. Peale tunde koguneti staadionile, et läbi viia päeva sportlikum osa. Kaheteistkümnendikel oli rebastele kuus erinevat ala välja mõeldud, seega jagati kõik kümnendikud kuude rühma. Iga ala jaoks oli aega 9 minutit ja 1 minut, et jõuda järgmisesse punkti. Esimeses punktis jagati grupp kaheks ja tuli mängida presendi peale valatud seebivee sees libedajalgpalli. Tingimuseks oli, et meeskond, kes mängu lõppedes kuivem on, võidab. Üksteise pritsimist oli ikka omajagu. Kui aga juhtus, et keegi palli presendi pealt välja lõi, tuli tal karistuseks kätekõverdusi teha. Teises punktis pidid rebased kartuliga korvpalli mängima. Selleks tuli kõigepealt pikkuse järgi ritta võtta ja paariksblugemise meetodil tiimid moodustada. Mängu eesmärk oli kartul vastaste korvi saada, kuid kelle käes kartul parasjagu oli, see liikuda ei tohtinud. Kui aga juhtus, et kartul maha kukkudes katki läks, siis tuli edasi mängida pooliku kartuliga. Kolmandas punktis ootas rebaseid teatejooksu laadne võistlus, kus alguses pidi igaüks ~50 meetrit jalad koos hüppama, seejärel tuli ühe puu juurest lusikas võtta ning mööda redelit üles-alla ronida. Siis anti võistlejale lusika peale muna, millega tuli puude vahelt slaalomit kõndida, osavamad jooksid. Seejärel anti muna ära ning tuli mööda libedat presenti joosta ning jõuda umbes 1,4 meetri kõrguse takistuseni, mis tuli ületada kas iseseisvalt või meeskonnakaaslaste abiga. Lõpetuseks tuli poomi all roomata. Neljandas punktis testiti kui palju tarkust aka 5L veekanistreid keegi sirgete kätega 90- kraadise nurga all hoida suudab. Kõige tugevamad kolm tüdrukut ja kolm poissi pääsesid lõppvooru, kus selgus, et 67. lennu tugevaim poiss on Karl Martin Raid B-klassist ja tugevaim tüdruk Kairin Tammel C-klassist. Viiendas punktis ootas rebaseid seebiveega ämber, mille taha tuli ühte veergu võtta ja
nuustiku abil seebivesi rivi alguses olevast ämbrist rivi lõpus olevasse ämbrisse saada. Rivi viimane liige pigistas temani jõudnud nuustiku tühjaks ja jooksis esimeseks ning kastis švammi ämbrisse ning andis tagumistele edasi. Viimases ehk kuuendas punktis tuli kümnendikel teha võimalikult kõrge inimpüramiid. Kõrgeima tulemuse saavutas rühm number 4, nende püramiidi kõrguseks oli 4,05 meetrit. Nagu ikka spordipäeva lõpetas mõnus mudamaadlus, milleks ettevalmistusi tegid peamiselt karistussalka kuuluvad rebased. Erinevalt eelmisest aastast oli mudamaadlusest osavõtjaid palju ja kui te arvate, et maadlesid ainult kümnendikud, siis te eksite. See-aastane spordipäev jäi ilmselt kõigile hästi meelde ja seda meenutades tuleb nii mõnelegi naeratus näole. Päev oli väga hästi valitud – selle nädala ainuke päikesepaisteline ja soe ilm. 65. lend sai spordipäeva korraldamisega suurepäraselt hakkama ja on mida tulevastel aastatel järgi teha.
Laura Pau Psychology Today’s kirjeldab Tel Avivi Ülikooli kolmanda kursuse meditsiinitudeng Gabriel Banschick eriolukorra võimalike tulemusi nii: “Pereliikmetega karantiinis olemine võib olla nii õnnistus kui ka needus. See on võimalus perekondadele tulla kokku ja tugevdada omavahelisi sidemeid. Aga pidev sunniviisiliselt koos viibimine võib muuta suhted väga stressirohkeks. Väikelapsed võivad olla üliõnnelikud võimaluse üle ema ja isaga kogu aeg kodus olla; noorukid, teisalt, võivad olla vähementusiastlikud ja võivad tekkida pinged. Washingtoni Ülikooli psühholoogiaprofessor Pepper Schwarts jagab tema seisukohta nentides, et: “Hirmutavatel aegadel on potentsiaali kasvatada inimesed kokku või ajada nad lahku.” Kuidas on muutunud nõokate peresuhted viie karantiinis veedetud nädala jooksul? Ilmselt tasuks alustada üldisema küsimusega ja uurida, kas midagi on üldse muutunud? Keskeltläbi on suhted nõokate ja nende perede vahel jäänud umbes samaks. NRG õpilaste seas läbi viidud küsitlusest (66 vastajat) selgub, et skaalal 1-5, kus 1 tähendab peresuhete märgatavat halvenemist ja 5 märgatavat paranemist, jääb keskmine vastus 3,02 peale. Samas tunneb üle kolmandiku vastanutest, et nende suhted on kaldunud kas ühes või teises suunas. 12A klassis õppiv Emma-Karoliina ütleb, et tema suhted perega on jäänud üsna samaks. “Kuna mu pere on juba ka enne karantiini või pandeemiat olnud üsnagi kokkuhoidev ja armastav, siis otseselt eriolukord midagi ei muutnud. Kuid elades nüüd pikemalt ühe katuse all, tekivad ka peretülid tihedamini. Vaatamata “Kardashiani-draamadele”, mis aeg-ajalt esinevad, on nüüd rohkem koosistumisi ja niisama mõnusaid pereõhtuid. Lisaks tegime majareeglid, mis hakkasid eriolukorrast kehtima, näiteks koristamisgraafik. Need majareeglid tegime õega selleks, et vältida tülisid, mis enamjaolt tekivad üleväsimusest. Nii emps kui ka paps tulevad hilja õhtul töölt ja me oleme järsku märganud, kui imeliselt nad ennast tunnevad, kui maja on puhas ja kõik pisitööd tehtud. Ma usun siiski, et paljudes peredes vanemad näevad tööl rohkem vaeva, teenivad perele raha, sest keegi ei tea kui kaua see jama võib kesta. On ju tore, kui teha vanematele midagi head.. .pluss see on paljusid tülisid vältinud. Igati kasulik. Soovitan!” 10A klassi noormees Kert Pärn arvab, et tema peresuhted on tänu eriolukorrale paranenud. “Mingis mõttes küll suhtleb teistmoodi, oleme rohkem koos, sest kõik peavad kodus olema. Arutame rohkem asju ja see kodus olemine aitab tõsta väga palju peresuhteid.” 11C Kaisa Aab nõustub. “Kuna ollakse rohkem koos, siis loomulikult suheldakse rohkem ja tuleb rohkem arvestada üksteisega, saab rohkem olla oma perega koos ja kodus ühiseid ettevõtmisi ette võtta.” Marleen Tilga 10C klassist nendib, et ühtteist on küll muutunud, aga väga suuri erinevusi pole. “Praeguse olukorra tõttu suhtleme vahetult, varem suhtlesime rohkem telefonitsi. Perega arutame erinevatel teemadel, mida enne nii palju ei teinud.” Ka Varmo Ivaski (10B) suhtlus perekonnaga on tihenenud. “Kui võtta arvesse seda, et nüüd karantiinis olles olen ma kordades rohkem kodus, siis suhtleme omavahel rohkem. Ühikas olles jääb suhtlus Messengeri sõnumite ja mõne kõne taha kinni, kuid koduseinte vahel nii lihtsalt ei pääse. “ Eks pead-jalad koos või vastupidi, üksteisest ootamatult eemal olemine toob endaga ka muresid. “Üldiselt suhtleme ikka samamoodi nagu muidu, aga kindlasti on väikeseid lahkhelisid rohkem kui muidu,” arvab 10C Johanna Juhkam. Nii mõnelegi on suhtlemisel takistuseks osutunud füüsilise kokkupuute puudumine. “Kui varem saime sünnipäevadel kokku või kokku saades ikka kallistasime, siis nüüd oleme jätnud sünnipäevad ära ning nende perekonnaliikmetega, kellega enam koos ei ela, hoiame distantsi, sest paljud töötavad meditsiinivaldkonnas ja sellega seoses võivad olla viirusekandjad. Küll aga helistame ja suhtleme veebis,” kirjeldab 12B klassi õpilane Airelika Tensberg enda kodust olukorda. Uurisin ka, kas on mingi erinevus selles, kuidas on kujunenud peresuhted erinevalt poiste ja tüdrukute seas ja kas senine koduskäimise sagedus eriolukorra talumist muudab. Selgus, et meessoost õpilaste suhted on keskeltläbi õige pisut halvenenud (2,7 noormeeste keskmine), naissoost õpilaste peresuhted on jäänud umbes samale tasemele (3,15 tütarlaste keskmine). Elukoht otseselt suhete muutumises rolli ei mänginud - nii need, kes elavadki igapäevaselt kodus kui ka need, kes käisid seni ühikast koju vaid mõne korra aastas ehk vaheaegadel, saavad enda perega läbi endiselt umbes sama hästi. Kui kaua see olukord aga enam-vähem stabiilsena püsida suudab? Varmo vaatab olukorda kaine peaga: “Eks meist igaüks ole teatud määral juba rahutu, kuid tuleb mõelda, et alati saaks olukord palju hullem olla. Toetame oma esmareageerijaid ja inimesi, kellel lihtsalt ei ole võimalik tööle minemata jätta. Mängurina on olukorraga tunduvalt lihtsam toime tulla, sest tehniliselt on tegevus olemas ja niipea hulluks minema ei hakka.” Alvar Anvelt 12C klassist arvab aga, et kaua ta nii vastu ei pea. “Juba olen suhteliselt rahutu, piir on ammu ületatud. Elu põhimõtteliselt seisab. Tahaks midagi kasulikku teha.” Kaisa on temast veidi positiivsem: “Ausalt öeldes mulle täitsa meeldib kodus õppimine ja et näen oma pere rohkem kui tavaliselt, aga kui suveks see kriis möödas pole, siis hakkan juba väga palju muretsema.” “Suudaksin olla kodus nüüd kaua, kui peab loomulikult. Vabatahtlikult sellist eluviisi ei taha, aga olen juba harjunud kodus olemisega ja saan hästi hakkama,” lisab Kert. Airelika rahutuse pärast väga ei muretse ja lisab, et mõistab kodus püsimise olulisust. “Kuna ma olen pigem selline vaikne inimene ja tahan rahu, siis mulle meeldib olla kodus ja siin tegutseda, käia aias, mängida kassidega ja õppida uusi asju küpsetama. Lisaks mulle sobib ka distantsõpe väga hästi, niiet mina suudan arvatavasti veel mõnda aega olla sellises olukorras, tuleb säilitada lihtsalt positiivsus ja järjepidevus, et ei tasu nina välja toppida, sest nii kaitsen ennast ja oma lähedasi.”
Palusin küsitlusele vastanutel märkida, millised fraasid iseloomustavad nende perekonnasuhteid praegusel hetkel kõige paremini. Positiivseid fraase pidasid endale omaseks üsna paljud: Ma armastan neid rohkem kui midagi muud maailmas (25,8 protsenti vastanutest) Ma kallistan enda pereliikmeid tihti (10,6 protsenti) Mõnikord on tore, kui keegi tuleb pai tegema (28,8 protsenti) Neutraalse sisuga fraasidega nõustus suurem osa vastanutest: Mu pere ei sega mind otseselt… (54,5 protsenti) Õed-vennad on vahvad, aga vanemad käivad pinda (7,6 protsenti) Vanemad on vahvad, aga õed-vennad käivad pinda (12,1 protsenti) Natukene negatiivsemad või murettekitavad fraasid leidsid samuti kõlapinda: Ma ei taha neid enam mitte kunagi näha (10,6 protsenti) Ma olen muutunud närvihaigeks (31,8 protsenti) Kõik käivad pinda (9 protsenti) Mis siis nõokaid enda pere puhul eriolukorras häirib? Mõni ei saagi lihtsalt enda perega läbi ja tunneb, et pidev koosviibimine on lihtsalt pidev meeldetuletus sellest. Suurem osa peab probleemiks aga lihtsalt seda, kui ei anta piisavalt aega või pole sobivat ruumi, kus vajadusel omaette olla. Küsitlusest jäid kõlama näiteks fraasid “otseselt pole midagi, vahel tahaks lihtsalt võimalust päriselt üksi olla” ja “mujal saab ka elada, kui mu seljas”. Kuna paljud vanemad töötavad kodus, ei ole võimalust seda aega ja ruumi ka tekitada. Veel kurdetakse selle üle, et pereliikmed kuhjavad asju teiste tuppa, lärmavad ja segavad, õed-vennad mängivad mincrafti ja vinguvad kõrvale ning tahavad abi kodutöödega, vanemad pärivad liiga palju. Üks vastanu tundis muret enda pere unegraafiku üle, mis ei lase tal õhtuti vaadata tõsielusarja “My 600lb life”. Paljud nõokad on leidnud sellele kõigele ühe ja sama lahenduse - jalutuskäigud värskes õhus, kus ajutiselt perest puhkust saab. Uni ja trenn on eriolukorras nii mõnegi jaoks uue tähenduse saanud. “Ma magan 10-11 tundi öösel ja mõnikord tuleb veel lõunauinak ka. Aga toidu osas on mul kindlasti tervislikumad harjumused,” räägib Johanna. Kaisa ütleb, et praegu on rohkem aega pühenduda iseendale ja enda tervisele. “Saan vennaga iga päev hoovis palli mängida, jooksmas käia ja üleüldse viibida rohkem värskes õhus kui kooli ajal, sest saan ise valida, millal õpin ja millal olen väljas.” Marleen nõustub temaga: “Vaba aega ja energiat on palju rohkem. Olen päris palju raamatuid lugenud. Käin rohkem looduses. Magan rohkem kui varem. Vaba aega on palju rohkem ja seetõttu liigun ka rohkem. Muidu mul selleks aega ei jätku, seepärast ongi tore, et praegu saab uusi asju proovida.” Kerdi eluviis sarnaneb pigem Johanna omale: “Ma arvan, et unegraafik on nüüd vähe muutunud ja ajaveetmine ka. Olen kauem üleval ja ärkan hiljem, samas teen rohkem sporti. Aga arvutis istumist on ka rohkem.” Enda pereelu juures leitakse ka ühtteist positiivset. Alvar näiteks arvab, et inimesi võib eriolukord panna rohkem hindama lähedasi ja seda et nad on terved ja olemas. Küsitlusele vastanud märgivad, et paljud vanemad on siiski mõistvad ja vähemalt üritavad lastele ruumi anda. Üks vastaja mainib hea küljena seda, et “ma saan nad mate tunni ajal toast välja peksta”. Peamiseks müügiartikliks kodusele õppele on aga siiski toit. Lisaks sellele, et ema või isa tehtud toit maitseb alati kuidagi paremini on see lisaboonusena ka tasuta. Sellist luksust suudavad kõik ühikaelanikud tänutundega nautida ja ilmselt on nii mõnegi peas juba tekkinud mõte järgmine aasta ema koos kiirkeedukannu, šampooni ja toasussidega ühikasse kaasa pakkida. Nõokatele meeldib ka perega ühiselt veedetud aeg helgetel hetkedel, kus saab ühiseid mälestusi luua ja lähedastele enda armastust jagada. Mõni ütleb enda perekohta, et “neil on hea huumor,” mõni, et “kuna ema ei käi enam tööl kohapeal, siis ta ei ole nii stressis ja on tore” ja mõni, et “nad on seltskonna eest ja sõprade-igatsus pole nii suur”. Neile, kellel perega nii head suhted pole, on äkki abi mõnest soovitusest. “Me saame sellest kriisist jagu ainult koos pingutades, seega on vaja jõud ühendada, ei ole mõtet kulutada energiat üksteisega tülitsemise peale, tuleb andestada ja hoida ühte,” ütleb Kaisa. “Ma ütleks, et väike lauamäng, kus on vaja koos midagi saavutada või jalutuskäik looduses parandab kindlasti suhteid, aga samas, kuna see sotsiaalne eraldamine muudab inimesi ja ega kellegagi väga rääkida pole, siis võimalusel võib oma muresid mõnele loomale kurta,” leiab Johanna. Emma arvab olukorrast aga nii: “Kuna ma ise olen säärane tegelane, kes eelistab omaette olemist ja plahvatan üpris järsku, kui ma ei saa rahu, siis ma olen leidnud endale loomingulisi tegevusi, mis teevad mu veidi rahumeelsemaks ja adekvaatsemaks. Käin tihti jalutamas, kui tekivad vihahood, üritan alati mõista ja austada tülides teiste liikmete vaateid ja õppisin rohkem vaikima… õigesti öeldakse, et “rääkimine hõbe, vaikimine kuld”. Päästab paljusid tülisid, mis oleksid võinud kergesti üle piiri minna. Võib-olla lohutab veel see, et ega see eriolukord pole nüüd igavene ka, aga hetkel peab lihtsalt avastama neid asju, mis teevad tuju paremaks.” Kert usub, et hetkel tuleb lihtsalt kokku hoida ja pereliikmetega avatumalt suhelda. Airelika läheneb filosoofilisemalt: “See kriisiperiood on kindlasti väga paljudele suureks proovikiviks, sest pead kogu aeg oma lähedastega koos olema, kuid pole ju harjunud. Aga teisest küljest, ehk see ongi midagi, mis paneks meid mõtlema veidi teistmoodi kui varem ning õpetab meile midagi.” Nagu Emma, nii usub ka Marleen ühisesse pingutusse heade suhete hoidmiseks. “Tuleks leida ühiseid tegevusi, mida saaks koos teha. Samas ei pea koguaeg suhtlema, vaid tuleb jätta igale pereliikmele omaette oleku aega,” arvab ta. Palju räägiti muredest ja igatsustest eriolukorra ajal. Paljud muretsevad eksamite pärast ja ütlevad, et need võiks üldse ära jääda. Keegi leiab olukorrast midagi huvitavat, öeldes, et “vanemad avastavad harjumusi, mis on ühikas elamisega tekkinud, ja varem pole piisavalt kodus oldud aega, et neid tähele panna.” Suurem osa igatseb aga lihtsalt sõpru. “Igatsen inimesi, lihtsalt nende eksisteerimist, sest kunagi ei tekkinud tunnet, et sa oled üksi majas, kuid eriti igatsen ma hilisõhtuseid vestlused Betiga ja oma unerežiimi,” ütleb Johanna. “Ma poleks uskunud, et ma seda ütlen, aga ma tahan kooli,” jagab üks vastaja enda mõtteid, ja temaga on väga palju nõustujaid. Loodame, et näeme üsna pea! |