Kõige targema abituriendi tiitli napsas endale Laas Hendrik Lumberg, vaid ühe hääle enamusega Henry Kaljulaidi eest. Neidudest leidis enim äramainimist Lisette Nagel. Üks vastaja tõi aga kiidulaulu saatel välja: „Ortvin Vinter! Kõige targem õppur, kellega olen Nõos rasketest ja keerulistest teemadest rääkinud!“
Kõige suurema muskliga on vaieldamatult 65. lennu jõusaalihull Teodor Siska. Kõige lihaselisem naine on vastajate hinnangul Karmeli Kaasik. Head tööd on teinud ka üheteistkümnendik Georg Teiter, kelle muskelgi ära mainiti. Kõige soojema naeratusega on Lisette Nagel, kaugele maha ei jäänud ka Kustav Prants. Kõige suurema hurmuri auhind läks jagamisele Karl-Robert Mõttuse ja Ralf Brait Lehepuu vahel. Need noormehed kohe oskavad naisi põlvist nõrgaks võtta. 65. lennu suurimad südametemurdjad on Teodor Siska, Karl-Robert Mõttus ja Laura Latik. Parima pannkoogi küpsetaja võistluses paistsid silma Shrek Tankler, Laura Latik, Joonas Aart, Karl-Robert Mõttus, Kertu Kork ja Kairi Ojasoo. Üks vastaja kommenteeris tabavalt: „65 lend ei oska süüa teha.“ Kaunima karvkatte omanikuks valiti konkurentsitult Henry Kaljulaid. Nendes pikkades juustes on ikka midagi meeldejäävat. Parim eeskuju on alati naerusuine Lisette Nagel. Mainiti ka ära, et see kindlasti pole Mõttus, kuid võiks kahtlemata olla Simon Nõgel. Suurima JJ lemmiku tiitli tõi koju Karl-Robert Mõttus. Ei tea, kas ta tahaks oma saladusi ka teistega jagada. Kaunima säärejooksuga on silma jäänud Laura Latik. Kas see on tõesti jalgpalli saladus? Kõige sõbralikum on Lisette Nagel. Eks soe naeratus aitab sellele kindlasti kaasa. Lisettele pakkus aga tugevat konkurentsi Regina Reimaa. 65. lennu suurim naljanina on Laas Hendrik Lumberg. Tema ühikas liikumisaktiivsuse tõttu on sellest paljud kindlasti osa saanud. Abituuriumi kõige kuumem mees on Karl-Robert Mõttus ja kuumim neid Laura Latik. Võib arvata, et nad võluvad oma fänne erinevalt. Ühe vastaja arvates, kuum inimene abituuriumis aga üldse puudub. 65. lennu suurim puudumiste koguja on Karl-Aleksander Kõlli, vähe puudutud tunde pole ka Simon Nõgelil. Kõige suurem raamatukoi on Arabella Aabrams. Sellel neiul raamatute vastu tõesti huvi on, sest ta veab ka Peetrikese Instagramis toimuvat lugemisoovituste rubriiki. Armas lugeja, mine viska sinagi pilk peale! Kõige suurem tunnisegaja on Karl-Robert Mõttus. Jutuka suu poolest paistavad ka silma Simon Nõgel ja Kaur Karjus. Parimaks DJ-ks hääletati samuti Karl-Robert Mõttus. Ühikas parimaks võib lugeda aga suisa kogu kollektiivi „ühika 3. korruse B-tiiva vaibakloppijad ja niisama puurijad :p“. Parima stiiliga abiturient on Arina Mironocheva. See julge ja stiilne poisipea ei jäänud kindlasti kellelgi kahe silma vahele. Suurima peolõvid on Helena Tammi, Kris Urvik ja Karl-Robert Mõttus. Ega noorust ei saagi mahamagada, sellega on nõus ka Drake “Live for today, plan for tomorrow, party tonight, party tonight.”. Suurim TikToker on vaieldamatult Eddi Tsirkov. Kas ja mis nime alt ta neid avaldab, peab iga huviline ise välja selgitama. Härra Karl-Robert Mõttus, Teil on koolis üks salajane fänn, kes absoluutselt kõik aunimetused just Teile omistas. Lugupeetud õpetaja Aivar Vinne, ka Teie olite ühele vastajale oma noorusega silma jäänud. Teie imetleja poolt ei omistatud Teile ainult kõige suurema puudumiste koguja, tunnisegaja ja TikTokeri tiitlit, teistes kategooriates olite aga äramärkimist väärt. Ehk olete nii lahke ja annate oma austajale autogrammi.
0 Comments
“Milline on sinu lemmikmälestus NRG-s veedetud ajast?”
Kui me oma toanaabriga esimest korda ühiselamusse jõudsime, avastasime, et dušinurgal on üks uks puudu. Küsisime kasvatajalt, et mida teha ja tema vastas, et siia ust küll kohe ette ei saa, aga tuleb panna kardin ette, et vesi mööda vannituba laiali ei läheks. Järgmisel päeval ostsime kardina ära ja siis pidime hakkama seda õmblema. Kasvataja näitas algul ette ning siis jättis meid omapead. Töö ei edenenud aga üldse ning nii ei jäänudki muud üle, kui tüdrukud appi kutsuda. Nemad tegid kiiresti töö ära ja meie saime kasvatajalt kõvasti kiita. Marko Tasase värske tantsimine. Üks kõige meeldejäävam seik NRG-s oli 2020. aasta sügisel, kui toimus öömaraton. Kuna käimas oli viimane aasta selles koolis, siis otsustasin ikka üritusest viimast võtta ning läksin kurikuulsale õuetiirule. Kahjuks lõppes see nii, et olime väljas kahe lukustatud ukse taga, kust oli näha ka vihast direktorit. Kuna uksest sisse ei saanud, siis otsustasin minna akna kaudu, samuti tegid ka teised 20 inimest. Direktor sai toimunust haisu ninna ning leidis minu toast palju ehmunud noori. Popcorn’i tegemine maali klassis. Kümnendas klassis kaotasin keset Cooperi testi oma ninaneedi. Valisin selle sinnapaika jätta ja edasi joosta. Järgmised nädal aega käisime sõbrannaga seda staadionilt otsimas, kuni lõpuks muru seest üles leidsime. Umbes kaks nädalat peale Nõkku tulekut kirjutasin värisevate kätega seletuskirja, miks abiturient meile kell kaks öösel matat õpetas ja ennast kapi taha peitis ning see oli alles hullumeelse kümnenda klassi algus. Õhtul mängitud kaardimängud tekitasid mulle füüsilist valu. Tee muusika tunnist ühikasse, 27. oktoober 2020 kell 14.05. NRG on kolme aasta jooksul andnud tohutul hulgal mälestusi, kuid kindlasti jäävad meelde Venemaa reis kümnendas, hilisõhtused jalutuskäigud Nõo järve ääres ning ka Vapraka rets oli omamoodi sündmus. Õppisin sõbrannadega terve öö füüsika kontrolltööks ja siis, kui magamiseks jäi 2 tundi, otsustasime, et on õige aeg jälgida ja arutada USA presidendi valimiste protsessi umbes tund aega. Üks kurb mälestus oli siis, kui minu sõber Pehme Peeter lõigati viiludeks nagu vorst. Temaga oli ka palju häid mälestusi, kuna ta liikus ühikas ringi ja tegi kõigi päeva paremaks. Kord lõugasin õppimistunni ajal aken lahti ja tinistasin boksikaaslase kitarri. Kasvataja sai muidugi pahaseks ning riidles talle teadaolevalt ainsa kitarriomaniku Anettega. Mälestused, mida ma kaasa võtan on kindlasti õpetajate ütlused ja tarkuseterad. Need on olnud alati kõige õpetlikumad. Jõulupeod on alati toredad olnud. Kõik üritused, kus klassiga koos midagi teha sai, on minu jaoks erilisel kohal. Ou mäletate, kui me olime alakad ja pidime lennupeol metsa külmuma jooksma, kui mendid tulid. Olid ajad... Antiikolümpia - hästi tore ja tegus olümpia oli ning pärast käisime suure grupiga Nõo järves ujumas. Ei tea, lendasin välja. Mäletan päeva, millal algas distantsõpe (11. klassis), kuidas pakkisin oma asju ja olin paanikas. Kui toakaaslane öösiti norskab, siis viskasin teda alati pudeliga. Me ehitasime lumememme. Keegi kutsus tuletõrje meile kaks korda. "Vahet pole, kas sul on õigus või mitte, endast vanemaid pead alati kuulama" - Mairi Küberson 2020. Öö, kui terve boksiga ajasime end kiilaks. Üks minu lemmik momentidest NRG-s oli kui mu rebane mind retsimisel muna pähe löömisega tervitas. Iga päev oli tore, aga eriti tore oli see päev, kui sööklast anti terve kast piparkooke kaasa. Meelde jäi, kuidas mu parim sõbranna mul juuksed maha ajas siis, kui ma magasin. Kasvatajale (Kerale) puhumine ja peale seda ühikast välja lendamine. Reis Venemaale oli raske, aga tegelikult oli tore Vahetult enne lõpuaktust uurisime abiturientide klassijuhatajatelt, milline on nende säravaim mälestus klassist, milline oli nende esmamulje ning kuidas see mulje aastate jooksul muutunud on.
Ege Lepa 12.a klassijuhataja Säravuse aste sõltub vaatajast. Mina olen selline vaataja, kelle jaoks kõige olulisem sära on selline soe ja hubane sära, nii et selle klassiga seotud parimad hetked on minu jaoks näiteks need, mil me 11. klassis Tartus ühes küünlavalges toas kuuse all koos laulsime ja jõuluehteid tegime, 10. klassis Värskas jõuluväljasõidul oranž kass Karl Aleksandrile külje alla puges ja Karl-Robert meie klassi tüdrukute auks galantselt teetassi tõstis või kuidas Jan Markus vajalikel hetkedel kõige õigemad sõnad luuleks vormis. Uhkem sära oli hetkedes siis, kui kuldsetes kitoonides ühiselt 10. klassis köieveo võitsime või klassijuhataja sünnipäeva hommikul imeilusat üllatustorti sõime või te jõulupidudel ühiselt suured tantsud püsti panite. Ja loodetavasti veel kaua-kaua jäävad meelde Moskva metroos ja mujal meie suurel avastusretkel toimunud ühised jõupingutused ellu jääda, sest elamusi nii koos kui väiksemates seltskondades oli palju. Mulje oli väga hea. Ma olin nii tänulik rebaste päeva üritusel, kus te kokku hoidsite ja üksteise eest seisite ja oma õpetajast tegelikkusest poole ilusama joonistuse tegite ... Mul on kahju, et see koroonajant võttis meilt ära 11. klassi reisid, kus me oleksime ehk võinud veel rohkem kokku kasvada. Üldiselt ma olen teie üle kogu aeg uhke olnud, sest te tulete endaga hästi toime. Paiguti on see natuke haiget teinud, et IT-suuna klassina ongi teile omane teatud reserveeritus ja distants õpetajaga (aga selle on saanud kuhjaga tagasi teha paralleelides - nii ülevoolavad emotsioonid B-klassis (küll karm kriitika ja iroonilised pilgud ühelt poolt ning truud kommipäkapikud ja kauaks meelde jääv torditurgutus teiselt poolt, kolme aasta jooksul toimunud superarengust rääkimata) kui turvaline maandumine alati sõbralikus ja rõõmsameelsele lobisemisele kalduvas C-klassis). Te olete kindlasti heas mõttes kasvanud ja küpsenud. Teil on väga toredad ja mõistlikud tulevikuplaanid. Ja kui teile mõnel hetkel tulevikus tuleb meelde kas hetk, soovitus või õpetussõna klassijuhatajalt, mis selle andmise ajal näis niisama maha langevat, on mul hea meel. Palju õnne, kallid lõpetajad, tugevaid tiibu ja vaprat meelt! Tiina Tuuling 12.b klassijuhataja Kohe meenub 2 pidu: 11? kl jõulupidu, mis oli üks üleni väga tore ja kõikide klasside poolt ette valmistatud väga säravate etteastetega. Minu klass tantsis eesti rahvatantsu "Oige ja vasemba". Nii sünkroonis, nii vahvasti. Kuna olen ise pea eluaeg rahvatantsu tantsinud, siis vahest seetõttu eriti olin ma sellest vaimustuses. Teine üritus oli antiikolümpiamängud (kui meie olime 10. kl) Klassist palju osavõtjaid, armas oma "pesa", hea meeleolu (kuigi Kertu vigastas üsna halvasti oma põlve). Eks mulje ja arusaam mingist (klassi)kollektiivist kujuneb ikka pikapeale, ajaga. Alguses esimeses klassijuhataja tunnis on ju vist enamus ujedad, hiljem hakkavad iseloomud rohkem välja paistma. Kes on hea eestvedaja, kes "meeskonnamängija", kellele on tähtsad teadmised, kellele hinded. Klassis paistsid üsna algusest lõpuni silma mõned indiviidid ja mitte alati positiivselt. Klassis oli palju eriavamusi, mistõttu konsensuseni jõuda polnud alati kõige lihtsam. Kindlasti kujunes mingi oma klassi vaim, loomulikult ka erinevad sõprusgrupid. Viimases klassijuhata tunnis ma andsin neile teele kaasa mõningaid mõtteid Vladislav Koržetsi sulest. Lisaks veel (Autorit kahjuks ei tea): Võta endale aega töö tegemiseks, see on edukuse hind. Võta endale aega mõtlemiseks, see on jõu allikas. Võta endale aega mängimiseks, see on igavese nooruse saladus. Võta endale aega lugemiseks, see on tarkuse allikas. Võta endale aega sõpruseks, see on tee õnnelikule elule. Võta endale aega unistamiseks, see tõstab Su tähtede juurde. Võta endale aega ringi vaadata. Sinu päev on liiga lühike, et võiksid olla isekas. Võta endale aega naermiseks see on hinge muusika. Kaja Kasak 12.c klassijuhataja Selliseid hetki on palju: 10. klassi Venemaa reis mitmete ahvatluste ja naljakate seiklustega, öine rongisõit Peterburist Moskvasse vähese une ja lustaka meeleoluga. Entusiastlikud etteasted anktiikolümpiamängudel, mille juurde käis ühtsus ja koostöö. Järgmistel aastatel jäime paljust koroona tõttu ilma, kuid küllap kõik tuleb omal ajal... Kohe 10. klassis oli midagi, mis oli ainult c-katel ja teistel ei olnud. Võib-olla oli see rahutu meel, kokkuhoidvus, hull õppimistahe, tegutsemislust? Aga igakord, kui ma midagi korraldasin või kamandasin, sain alati vastuse: „Jah, õpetaja!“ See aeg oli suur otsimise, avastamise ja ka enesekehtestamise aasta meile kõigile. Kõik on tuttav ja turvaline. Klassis on tekkinud väiksemad sõpruskonnad oma huvide ja eelistustega ning väga enam ei kuule „Jah, õpetaja!“. Kõik on suureks ja targaks saanud. Saame arutada ja rääkida elust nii, nagu asjad on. Kui midagi jääb õhku, siis me räägime sellest teine kord. Olge õigel ajal õiges kohas, tegutsege mõistuse ja südamega! Õnne ja vedamist! |